optimaalne.

eksklusiivne pidu tallinnas. kutsetega. pidu kestis 17-22.

vaikelu õismäel

teel kooli.

näpatud vanamehed

olen juba tükk aega mõelnud, et mis värk nende vanameestega siin portugalis on. neid on lihtsalt kõikjal: seismas igal nurgal, vaatamas välja igast aknast, mängimas kaarte igas pargis, jälgimas tegusid igal su sammul. täna sattusin peale sellele videole:

ja nüüd ma tean. ma olen sattunud näpatud vanameeste maailma!

vanamehed kesk-portugalis tomari linnas:

vanamees kesk-portugalis sardoali külas:

vanamehed lissabonis, minu lemmikpargis campo de santa claras kaarte tagumas:

ja viimaks, vanamehed minu kodukohas lissabonis santa engrácia’s, keda kohtan pea iga päev:

fassaadide paraad

mul on palju aega. ma kõnnin palju mööda linna. õigemini longin. ja vaatlen. mulle meeldivad siinsed majad. nad on sõbralikud. nad on värvilised. aga mitte ainult. nad kõnelevad. nad on keraamiliste plaatidega kaetud. need pildid või mustrid räägivad tihti portugali ajaloost. peale ilu kaitsevad nad maju ka liigse niiskuse või kuumuse ja ka müra eest.

siin rohkem ajaloost > azulejos

sinine värv on kõige domineerivam:

ühel päeval võtsin kaamera ja jäädvustasin erinevaid mustreid fassaadidel. kui ei teaks, võiks pakkuda, et tegu on näiteks tekstiilidega.

üks kaunimaid fassaade lissabonis:

tüüpiline pesukuivatus:

see on väike kohvik. kui põhitoonid jäävad siiski sinise-rohelise-beeži kanti, siis see fassaad üllatas oma julge punasega.

kubricklik päev

sintra. osa lissaboni suuremast regioonist.

kõnnivad kaks kuju. kapuutsid peas, rüüd lohisemas pikalt tolmustel üles-alla paremale vasakule looklevatel kitsastel radadel. nad on missioonil. hiiglaslik aed varjab endas mitmeid salajasi aardeid. üheks nendest on kahekümne seitsme meetri sügavune kaev. see pole aga tavaline kaev. laskudes mööda keerdtreppi alla, jõuavad nad paika, mis on tummine esoteerikast ja alkeemiast. jõudes kaevu keskpaika istuvad nad maha ja vaatavad üles. eyes wide shut. see on paik, mis ühendab maa ja taeva energiad. iga heli kumiseb võimsalt nendelt seintelt vastu. nad ei vaheta sõnagi.

kaevu põhjast viib edasi tunnel. liikudes maas lamava leegitseva ussi kuma valgel edasi, seisatavad nad korraks. pimeduse lõpus paistva valguse kumas seisab keegi. neid oodatakse juba. nad hingavad rahulikult sisse-välja ja sammuvad vaikuses edasi.

kartes, et need on nende viimased tunnid, põikavad nad käiku, kus pole valgust, on vaid pilkane pimedus. joostes tunnevad nad jalge all vett, see pritsib nende jalad märjaks ja kõlab krobelistelt seintelt hirmuäratavalt vastu. tunnelid hargenevad igas suunas. ühel hetkel peatun ja saan aru, et olen üksi. teine kuju on suundunud teises suunas. oleme teineteise kaotanud. hüüatan. kaja kaja kaja kaja. kõhedus. kusagilt kaugusest kuulen oma nime. ta on veel kusagil siin. teda pole veel kätte saadud. hüüan taas. vastust kuulen aga aina kaugemalt. äkitselt näen valgust. see on aga teistmoodi kui enne. liigun ettevaatlikult selles suunas. koobas aheneb ja näen väikest veekogu. ilus, mõtlen. samas tean, et pole veel lõppsihtkohta jõudnud. suundun tagasi märga ja kõledasse koopatunnelisse. niiskuse lõhn. löön pea ära vastu kaljunukki. läidan tõrviku ja ehmun. mulle vaatavad vastu kaks kurblikku sisalik-draakonit.

tõmban end kössi ja rihin edasi kolmandas suunas. mööduvad minutid, tunnid. korraga kuulen äkki enda kõrval tuttavat hingamist. ta tuli tagasi. pilkases pimeduses leidsime taas teineteist. kas taevas või põrgu? astume vastu oma saatusele.

olles juba kaotanud igasuguse lootuse siit kunagi pääseda kuuleme äkki linnulaulu. kusagil peab olema väljapääs. koobas avardub. äkki seisab meie ees pisike kosk. päikesekiired pimestavad meie silmi. valgusega harjunud, näeme lopsakat rohelust. paradiisiaed. oleme pärale jõudnud.

mees tumepunase soniga

vahepeal tuleb ka turistlikud kohad üle vaadata. käisin são jorge’i kindluses. valvab teine kindla käega lissaboni linna üle. sealt avaneva vaate põhjal võib öelda, et lissabon on punaste katuste ja valgete majade linn. kindlusele saab mööda müüri käies teha tiiru peale ja pea igas ilmakaardes, nii kaugele kui silm ulatub, voolab ääretu majade voog.

samuti näeb kaunist vaadet läbi linna voolavale tejo jõele, mis suubub ookeani. ja see on tõesti jõgi, mitte nagu mina alguses arvasin, et juba ookean. see selleks:)

palju enam püüdis mu tähelepanu üks tumepunase soniga mees, kes kindluse müüri ääres oma aias askeldas. kindluse avatud siseõuest kostusid akustilise kitarri võbelused, mis pikapeale panid pea valutama. vanem mees oma aias aga ei teinud välja ei muusikast ega ka turistihordidest, kes eriti võimsate objektiividega varustatud kaameratega iga väiksemat torniõnarust püüdsid pildile jäädvustada. olgem ausad, minu pea kakskümmend seal tehtud pilti on kõik äravahetamiseni sarnased.

aga tagasi soniga mehe juurde. tema aed ei olnud suur, see-eest aga tundus väga ratsionaalselt süstematiseeritud. lapike maad, mis vagudeks kaevatud, apelsinipuu, nurgas kuivamas pesu, pottides kasvamas erinevad taimed. ta liikus erilise rahuga, vahepeal peatus, vaatas tehtud tööd, siis kaevas natuke edasi. siis püüdis oma kortsunud näkku mõned päiksekiired ja sõi ühe mahapotsatanud apelsini. lihtsa mehe armas elu:)

hetk kodutänavalt

lissabon. munakividega kaetud tänav. majade seintel kahhelkivid – sinised, rohelised, kollased. päike mänglemas mustritel. akendel on ees allatõmmatavad katted. nurgapealse kalapoe uksel ripub ees tabalukk. tänava ääred on autodest pungil. on pühapäeva varajane hommikutund. vaikuse tänaval katkestab jämedahäälse koera vali haugatus. avan akna. näen, et vastasmaja kolmanda korruse lahtisel aknal tõmbab vanem hallipäine daam päeva esimest sigaretti. õhk seisab paigal, pole õrna tuuleiiligi. sigareti suits tõuseb sambana taevasse. naine kingib mulle õrna naeratuse ja naaberliku peanoogutuse. olen leidnud küla keset suurlinna. otsin silmadega koera, kes mu kohvijoomiselt eemale tõmbas. koera pole kusagil näha aga… nurga tagant keeravad minu tänaval kaks kuju, kes mitte kuidagi ei sobi minu rahulikku idüllilikku tänavapilti. mees ja naine. üleni mustas nahkses rõivastuses. tuiavad kaelakuti ja ümisevad mingit laulujuppi. mehel on tumedad üle pea kammitud ja geelitatud lainelise tukaga juuksed. käes hoiab ta pooleldi joodud pudelit õlut. naise õlal on lohakalt rippuv umbmäärase kujuga ridikül ja sõrmede vahel isekeeratud pläru. juuksed on tal võimsalt paksud, pikad, tumepruunid ja turris.vanem daam aknal vangutab elutargalt pead. mina muigan.

uskuge mind – sel pühapäeval lonkisid minu tänavat pidi heatujuliselt napsised elvis presley ja amy winehouse.